1911 Asutamine
Naisüliõpilane oli täiesti uus nähtus tolleaegses ühiskonnas, meesüliõpilased nägid temas võistlejat tulevasel
tööpõllul. Viimased seletasid, et naisüliõpilane ei ole võimeline teaduslikuks tööks, või kui ta seda on, siis ei
kõlba ta naiseks ja emaks, sest ta jätab ülikoolipingile oma ”naiselikkuse”.
Asutajaliikmed: Linda Marie Eenpalu, Amalie Krims-Kotkas, Lydia Mahlstein-Männik,
Lucie Martna-Nipman ja Aleksandra Pedusaar.
Meid eristab teistest naisüliõpilasorganisatsioonidest kindlasti ajalooline taust. Selts loodi selleks,
et end üleni meestekeskses ülikoolis kehtestada ja võidelda välja võimalus kõrgharidust omandada.
Eesti Naisüliõpilaste Seltsi asutamine oli toona väljakutsuv tegu. Mõte akadeemilisest naisest oli sajandi
alguses veel võõrastav, koguni nõnda, et 1905. a algatati rektor Passeki vastu naisvabakuulajate
ülikooli vastuvõtmise tõttu kriminaalasi. Täieõiguslike üliõpilastena naised ülikoolielus osaleda
ei saanud ja diplomit neile ei väljastatud. Naise hariduse tipuks peeti gümnaasiumiharidust,
kuid õppida oli siiski võimalik arsti- ja loodusteadusi õpetava Rostovtsevi Eraülikoolis ning
Jassinski ajaloo-, keele- ja õigusteaduse Kõrgematel Naiskursustel.
Seda, et Jassinski ja Rostovtsevi naiskursustel osalejad kokku tulla julgesid plaaniga
luua naisüliõpilasi ühendav Selts, tuleb lugeda ajajärku arvestades ääretult südikaks teoks.
1913 aasta: Seltsi registreerida polnud esialgu võimalik ning olude sunnil tegutseti mõnda
aega Noor-Eesti raames Eesti Naisüliõpilaste Rühmana.
Hiilisime, protokolliraamat kaenlas, mööda õhtusi Tartu tänavaid. Selline põrandaalune elu oli
omajagu põnev, Seltsi tegevusele ning arengule polnud see aga muidugi soodus.
Vähe sellest, et Seltsi ei tunnustatud ametlikult, ei olnud alguses kontaktist huvitatud ka tolleaegsed
meesorganisatsioonid. Alles 1916. aastal vahetati esmakordselt nimekirju EÜSiga ning 1917. aasta
sügisel ka juba kõigi vanemate akadeemiliste organisatsioonidega.
VABADUSSÕDA (1918-1919)
1919 aasta, 14. november. Põhikirja kinnitamine Tartu Ülikooli valitsuse poolt.
Pärast Vabadussõda jätkati tegevust juba eesti keeles. ENÜS sai täieõiguslikuks
akadeemiliseks organisatsiooniks, olles toona ainus naisorganisatsioon Eestis.
ENÜSil kindel positsioon teiste akadeemiliste organisatsioonide hulgas.
See oli küllaltki suur ja vabameelse hoiakuga.
MEENUTUSED
…meenub vana armas Tartu romantilise Toomemäe ja varemetega, Tähtvere park ”Vanemuise” aiaga,
kuid kõigepäält Tartu ülikool oma kirju üliõpilasperega.
…kogu viimse kooliaasta olime unistanud vabast ja toredast tudengielust ning ”vaimukõrgustesse”
pääsemisest. Nüüd olime küll üliõpilased, kuid elu näis kogu oma oodatud sära olevat kaotanud.
Kooliühiskonnast, kus olid juba tuntud ja tähtis lõpuklassi õpilane, olid langenud üksikuks ja
kõigile tundmatuks nooreks tudengiks.
…püüdsid ju küll näida vana ja vilunud ses õhkkonnas, kuid igal sammul varitsesid sissekukkumised.
Paari kooliõega püüdsime esimesel päeval tutvuda linnaga, korraga olime nii segi, et ei teadnud
üldse enam, kuhupoole sammud seada. Agaraim meist peatas esimese vastutulija ja küsis:
”Palun ütelge, kus asub Tartu ülikool?” Olime häbist punased, kui lahke vastutulija ütles,
et oleme just ülikooli nurga taga.
…otsustasime minna tutvuma vanima ja suurima naisorganisatsiooniga, kelle põhimõtteidki
pisut tundsime ja kus oli tuttavaidki ees.
…olime üsna aegsasti maja läheduses ja vaatasime, kas keegi läheb juba sisse – tont neid
akadeemilisi veerandeid teab, millal ja kus neid peetakse.
…vahepeal tuli Seltsi lipata vaatama, mis seal sünnib. St tavalisel hommikupoolel ei
sündinudki midagi erilist. Mis seal muud võiski juhtuda, kui et mõned istusid ja lugesid
ajalehti või ajakirju, mängisid ping-pongi või ajasid juttu, aga sisse ja välja tuli mitu
korda seerida.
…pisut harjumatu oli ju enam kui 100 inimesega korraga sinasõbraks saada, hiljem aga läks
see niisuguse hooga, et kippusid võõraidki sinatama.
…vaheldust tavalistesse laupäevaõhtutesse tõid teiste organisatsioonide külaskäigud.
See oli omamoodi seltskondlike võimete ja oskuste harjutamine, kuid igakord polnud seegi kerge.
Veel praegu mäletan üht õnnetut noormeest, kes ei julgenud loobuda ainsast pähetulnud
teemast – tapeetidest. Higist laupa kuivatades kõneles ta tapeetidest igas toas ja võrdles
neid üksteisega.
…Miina Härma sünnipäevaks oli kombeks teda hommikul käia üles laulmas. Tema loodud Seltsi
laul nõudis lauljatelt õige suurt hääleulatust. Kui me siis varahommikuste pooluniste häältega
selle ukse taga ette kandsime, tuli Miina Härma muheledes lagedale ja ütles, et tulen vaatan,
palju teid siin õige on, laul kõlab õige mitmekesiselt.
…käisin täiesti absurdsel kellaajal Seltsis – 2.30, kuna sattusin mööda minema.
NÕUKOGUDE OKUPATSIOON
1940 1.augustil andsid Nõukogude okupatsioonivõimud käsu likvideerida kõik
üliõpilasorganisatsioonid. Algas varjusurma ajajärk ENÜSi ajaloos.
…mäletan, et neljakümne esimesel aastal kutsuti mind Seltsi.
Oli viimane õhtu, hästi kurb õhtu. Paluti võtta mälestuseks tass, alustass ja leivataldrik…
ENÜS paguluses
… oli tormine, kõik paadisolijad olid märjad, paljud merehaiged. Kõik oli nagu halb unenägu.
Sõja käigus emigreerunud lõid koondised oma uutes asukohamaades Rootsis, Ameerika Ühendriikides,
Kanadas, Austraalias ja Suurbritannias. Väliskoondised hakkasid koondama eesti soost akadeemilisi
naisi. Ajal, mil Eesti oli okupeeritud, sai ENÜSist ülemaailmne organisatsioon, mis tegutses
samadel alustel ja samade ideaalide kohaselt kui kunagi Eestis. Väliskoondiste roll ENÜSi
ajaloos on äärmiselt oluline – tänu neile on tagatud ajalooline järjepidevus ja elus hoitud
olulised traditsioonid.
… peeti noortetunde, tuletati meelde Gaudeamust ja teiste laulude sõnu.
Pea ükski koosviibimine ei möödnunud siis lauluta.
… naeruga meenutati Eestis tehtud naljanumbreid ja haarati meidki kaasa uute tegemiseks.
ENÜS Eestis
Hakati võimaluse piires salaja koos käima: alguses kohtuti ettevaatlikult väikeste rühmadena kohvikutes,
hilisematel aegadel julgeti juba suuremal arvul kokku tulla, näiteks koguneti üksteise kodudes
sünnipäevade nime all, tähistati aastapäevi, korraldati suvepäevi.
… arvan, et see oli aastal 1961. Kuulsin, et Seltsi juubelit kavatsetakse nii Tartus kui Tallinnas,
ning otsustasin Tallinnasse Tartut esindama minna. Võtsin Tartust koogimaterjali kaasa ja sõitsin kohale.
Koguneti Olli Oleski juurde, kes elas Luise tänavas.
… toas oli nii külm, et istuda oli raske. Kogunesime kõik ümber suure laua ja rääkisime, nagu ikka,
kõigest – oli ju vahepeal päris palju juhtunud. Toas oli ka kuusk, sest varsti olid tulemas jõulud,
ja me laulsime jõululaule, mis kõik sel ajal keelatud olid. Alustasime vist Gaudeamusega ja lõpuks
laulsime Lahkumise laulu. Linnas oli teada veel kaks kohta, kus aastapäeva tähistati.
1988 taasasutamine
ENÜSi taasasutamise idee levis 1988. aasta sügisel algul ajaloo- ja hiljem ka filoloogiatudengite hulgas.
Motiiviks oli ka igatsus sõdadevahelise vabariigi järele: tollane akadeemilistes üliõpilasorganisatsioonides
valitsev vaba ja intellektuaalne vaim tundus peaaegu muinasjutulisena. Taasasutajad on hiljem öelnud, et
üleüldises poliitiliselt ärevas õhkkonnas võeti ka Seltsi kui üht rahvuslikku eneseväljendust.
Seltsi taasasutajad tutvusid organisatsiooni ajalooga ja võtsid ühendust vilistlastega, kes tundsid
taasasutamise idee üle siirast heameelt, kuid suhtusid samas neisse plaanidesse suhteliselt ettevaatlikult.
Novembri lõpus 1988 kinnitas Tartu Ülikooli Suur Nõukogu taasasutatud Eesti Naisüliõpilaste Seltsi põhikirja
esimesena akadeemilistest üliõpilasorganisatsioonidest.
TAGASI ÜLES ↑